Tähelepanekuid:
Oluline on leida üles see, mis muudab enesetunde heaks, kuna sellega on ka määratletud, mis teeb selle halvaks.
Paranemine eeldab, et abistaja pole mitte imetegija, vaid et patsient on ise endale "ema ja isa", võtab vastutuse paranemise eest.
Teraapias läheb arvesse see, mida tehakse, mitte see, mida öeldakse. Võrdsuse loomine suhtes on tegu. Kui üks on ravija ja teine ravitav, siis on see ebavõrdne suhe, kus ravitav ei peagi vastutust võtma, sest on nö teenusel. Teenus peaks olema teisejärguline ja esmasel kohal siiski võrdne positsioon, kus suhtluses on kaks täiskasvanut.
Terapeudi ülesanne ei seisne selles, et asuda koos patsiendiga tegema arheoloogilisi kaevamisi. Ravib lähedus ja usalduslik suhe, ühine tegevus.
Mõtted: kas bipolaarsus on ka nagu kahe isiksuse sümbioos, kus on osapool on eufooriline ja teine depressiivne? Kas ei ole nii, et meis kõigis on mitmed alaisiksused, kes vastavalt võimalustele pead tõstavad?
Küsimus endale: mitu alaisiksust ma olen endas leidnud ja mis on need esile toonud?
reede, 28. detsember 2018
esmaspäev, 17. detsember 2018
I.D. Yalom, "Armastuse väljaajamine ja muid hingeravi lugusid" 9, Kolm avamata kirja.
Tähelepanekuid:
Hingamine ärevuse korral: sügavalt ja kiiresti, seejärel aina aegalsemalt kuni normaalse tasemeni, sissehingamisel õhk jahe, väljahingamisel iga hingetõmbega soojem.
Terapeudi liigne energilisus viib kliendi kohtlemiseni lapsena ja välistab võimaluse liikuda "selginemise"poole, selle asemel surub ta lihtsalt ennast peale.
Enesetapuvastane leping (suuline v kirjalik) on leping, milles patsient lubab kutsuda välja raviarsti, kui tunneb end olevat enesehävitusmeeleolus ja raviarst lubab lõpetada igasuguse ravi, kui patsient rikub lepingut enetapukatse tegemisega.
Mõtteid: meil kõigil on kalduvus ebameeldivaid tegevusi tulevikku lükata, kuid mõned arendavad sellest eluviisi, mis hävitab olevikku.
Küsimusi endale: piir pealesurumise ja mõistliku survestamise vahel on kus?
Hingamine ärevuse korral: sügavalt ja kiiresti, seejärel aina aegalsemalt kuni normaalse tasemeni, sissehingamisel õhk jahe, väljahingamisel iga hingetõmbega soojem.
Terapeudi liigne energilisus viib kliendi kohtlemiseni lapsena ja välistab võimaluse liikuda "selginemise"poole, selle asemel surub ta lihtsalt ennast peale.
Enesetapuvastane leping (suuline v kirjalik) on leping, milles patsient lubab kutsuda välja raviarsti, kui tunneb end olevat enesehävitusmeeleolus ja raviarst lubab lõpetada igasuguse ravi, kui patsient rikub lepingut enetapukatse tegemisega.
Mõtteid: meil kõigil on kalduvus ebameeldivaid tegevusi tulevikku lükata, kuid mõned arendavad sellest eluviisi, mis hävitab olevikku.
Küsimusi endale: piir pealesurumise ja mõistliku survestamise vahel on kus?
I.D. Yalom, "Armastuse väljaajamine ja muid hingeravi lugusid" 8, Kaks naeratust
Tähelepanekuid:
Kui häiriv on see, kui saame aru, et reaalsus on illusioon, parimal juhul mingi demokratiseerituf taju, mille aluseks on osavõtjate konsensus.
"Jah, aga"=abist keelduv kaebleja.
Teistest inimestest arusaamist takistab terve rida moonutavaid prismasid. Kõigepealt vaimupildi ja keele vaheline tõke: üleminek kujundist mõtteks ja mõttest keeleks on ohtlik. Teine põhjus on see, et me valime, mida endast räägime, mistõttu arusaamist mõjutab tervikliku ülevaate puudumine. Kolmas tõke on meis endis:me peame teise inimese poolt edastatud sõnumi tõlkima uuesti keelest vaimupilti ja on vähetõenäoline, et vastuvõtja kujund on samasugune kui saatja esmane vaimupilt.
Tõlkimise veale lisandub erapoolikuse viga: me pressime teisi tõlke käigus omaenese ettekujutustesse ja kujunditesse.
"Nad olid nagu kaks murtud tiivaga linnupoega, kes soovisid lennata, klammerdudes teise murtud tiivaga linnu külge. Kui inimene tajub endas tühjust, ei saa ta end kunagi ravida teise haavatud inimesega sulandumise kaudu. Vastupidi, kui kaks murtud tiivaga lindu moodustavad paari, saab sellest tulla ainult õnnetus. Mitte mingisugunegi kannatlikkus ei aita sellisel paaril lendu tõusta ja lõpuks tuleb nad teineteise küljest lahti kangutada ja kummagi vigastusi eraldi tohterdada."
Isegi kõige liberaalsem psühhiaatriline diagnostikasüsteem jääb ikkagi vägivallaks inimese olemuse vastu, sest niipea, kui hakkame inimest liigitama kategooriasse, jäävad kindlaks tegemata ja hoolitsemata osad, mis selle kategooria alla ei mahu.
Mõtteid:
Marie pidi õppima vahet tegema vajalikul ja mittevajalikul füüsilisel valul (vajalik=hoiatav): Samamoodi on ehk ka emotsionaalse valuga. On vajalik hingevalu, mis loob hoiatava mälestuse, et me ei kordaks vigu, ei astuks rütmiliselt rehadele. Ja on mittevajalik, mis tõenäoliselt seisneb loodud valukehas püsimises, möödunu aina uuesti elustamises, nagu võiks kahelda traumaatiliste sündmuste püsimises pikaajalises mälus.
Selle peatüki lõpuosas teeb autor kena kokkuvõtte ravimitööstuse ja ravikindlustuse mõjust psühhiaatrilistele seisukohtadele. Julge statement, igatahes, isegi üsna sõltumatut positsiooni arvestades.
Küsimused endale: kas mu valukehas on aspekte, mille külge klammerdumist ma pole märganud?
Kui häiriv on see, kui saame aru, et reaalsus on illusioon, parimal juhul mingi demokratiseerituf taju, mille aluseks on osavõtjate konsensus.
"Jah, aga"=abist keelduv kaebleja.
Teistest inimestest arusaamist takistab terve rida moonutavaid prismasid. Kõigepealt vaimupildi ja keele vaheline tõke: üleminek kujundist mõtteks ja mõttest keeleks on ohtlik. Teine põhjus on see, et me valime, mida endast räägime, mistõttu arusaamist mõjutab tervikliku ülevaate puudumine. Kolmas tõke on meis endis:me peame teise inimese poolt edastatud sõnumi tõlkima uuesti keelest vaimupilti ja on vähetõenäoline, et vastuvõtja kujund on samasugune kui saatja esmane vaimupilt.
Tõlkimise veale lisandub erapoolikuse viga: me pressime teisi tõlke käigus omaenese ettekujutustesse ja kujunditesse.
"Nad olid nagu kaks murtud tiivaga linnupoega, kes soovisid lennata, klammerdudes teise murtud tiivaga linnu külge. Kui inimene tajub endas tühjust, ei saa ta end kunagi ravida teise haavatud inimesega sulandumise kaudu. Vastupidi, kui kaks murtud tiivaga lindu moodustavad paari, saab sellest tulla ainult õnnetus. Mitte mingisugunegi kannatlikkus ei aita sellisel paaril lendu tõusta ja lõpuks tuleb nad teineteise küljest lahti kangutada ja kummagi vigastusi eraldi tohterdada."
Isegi kõige liberaalsem psühhiaatriline diagnostikasüsteem jääb ikkagi vägivallaks inimese olemuse vastu, sest niipea, kui hakkame inimest liigitama kategooriasse, jäävad kindlaks tegemata ja hoolitsemata osad, mis selle kategooria alla ei mahu.
Mõtteid:
Marie pidi õppima vahet tegema vajalikul ja mittevajalikul füüsilisel valul (vajalik=hoiatav): Samamoodi on ehk ka emotsionaalse valuga. On vajalik hingevalu, mis loob hoiatava mälestuse, et me ei kordaks vigu, ei astuks rütmiliselt rehadele. Ja on mittevajalik, mis tõenäoliselt seisneb loodud valukehas püsimises, möödunu aina uuesti elustamises, nagu võiks kahelda traumaatiliste sündmuste püsimises pikaajalises mälus.
Selle peatüki lõpuosas teeb autor kena kokkuvõtte ravimitööstuse ja ravikindlustuse mõjust psühhiaatrilistele seisukohtadele. Julge statement, igatahes, isegi üsna sõltumatut positsiooni arvestades.
Küsimused endale: kas mu valukehas on aspekte, mille külge klammerdumist ma pole märganud?
pühapäev, 9. detsember 2018
I.D. Yalom, "Armastuse väljaajamine ja muid hingeravi lugusid" 7, Ei, ära vagusi hea ööga kohtu!
Tähelepanekuid:
Minu arvates on hea hingeravi hea patsiendi korral oma sisult tõe otsimine.
Ärge võtke kunagi midagi ära, kui teil ei ole asemele pakkuda midagi paremat.
Uurimata elu ei ole väärt elamist. /Sokrates/
Kui te tunnete end olevat raskustes või kui teil on kaks vastuolus olevat tunnet, siis parim, mida te võite teha, on oma raskused avaldada või siis rääkida kliendile mõlemast tundest.
Endast ja oma probleemidest rääkimine võib anda klientidele teadmise, et me kõik oleme ainult inimesed, kõigil on probleemid.
Muud mõtted: vahel on tõde nii valus, et selle eest ongi arukas põgeneda. Lõpuks tuleb ikkagi kõik omal ajal või natukene hiljem. Vanad mehed ja noored naised... nojah, nii lihtsalt on, et ühed peavad katsetama, kas nende vahendid ikka veel toimivad ja teised, et mis nende vahenditel võib olla kõrgem väärtus.
Küsimised endale: mis loob väärika vananemise, millised väärtused, milline muster?
Minu arvates on hea hingeravi hea patsiendi korral oma sisult tõe otsimine.
Ärge võtke kunagi midagi ära, kui teil ei ole asemele pakkuda midagi paremat.
Uurimata elu ei ole väärt elamist. /Sokrates/
Kui te tunnete end olevat raskustes või kui teil on kaks vastuolus olevat tunnet, siis parim, mida te võite teha, on oma raskused avaldada või siis rääkida kliendile mõlemast tundest.
Endast ja oma probleemidest rääkimine võib anda klientidele teadmise, et me kõik oleme ainult inimesed, kõigil on probleemid.
Muud mõtted: vahel on tõde nii valus, et selle eest ongi arukas põgeneda. Lõpuks tuleb ikkagi kõik omal ajal või natukene hiljem. Vanad mehed ja noored naised... nojah, nii lihtsalt on, et ühed peavad katsetama, kas nende vahendid ikka veel toimivad ja teised, et mis nende vahenditel võib olla kõrgem väärtus.
Küsimised endale: mis loob väärika vananemise, millised väärtused, milline muster?
laupäev, 8. detsember 2018
I.D. Yalom, "Armastuse väljaajamine ja muid hingeravi lugusid" 6, Ma poleks kunagi arvanud, et see võib juhtuda minuga.
Tähelepanekud:
Pärast õnnetust või kallaletungi kaldub enamik inimesi nägema kõikjal ohtusid, nende ehmatuslävi on alanenud ja nad on ülemäära valvsad,
Irratsionaalne arusaam erilisusest on meie peamisi surma eitamise meetodeid. Uskumus, et oleme haavamatud, et ebameeldivad asjad nagu vananemine ja surm tabavad teisi, et me eksisteerime väljaspool inimese ja kõige elava saatust.
On hämmastav, et üks vana naise kott võib olla samaaegselt nii isoleerituse kui läheduse leidmise vahend: absoluutne isoleeritus on osa meie olemasolust ja lähedus hajutab hirmu selle sioleerimise ees, kuigi ei muuda seda olematuks.
Niisama mõtteid:
Me ise loome kättesaadavate vahenditega oma turvalisuse. Ei ole olemas halba suhet, on vaid suhted, kus me peame võtma vastutuse oma elu ja oma õnnelikkuse eest. Mõnikord võib olla seda raske kanda. Peegelduse loovad meie minapildi ja kui peegeldus kaob, kaob koos sellega osa identiteedist. Seetõttu on inimeste kadumine meie elust nii traumeeriv - me peame ennast ise taaslooma.
Küsimused: kuidas ma turvalisust loon, kuidas võiksin seda paremini teha?
Pärast õnnetust või kallaletungi kaldub enamik inimesi nägema kõikjal ohtusid, nende ehmatuslävi on alanenud ja nad on ülemäära valvsad,
Irratsionaalne arusaam erilisusest on meie peamisi surma eitamise meetodeid. Uskumus, et oleme haavamatud, et ebameeldivad asjad nagu vananemine ja surm tabavad teisi, et me eksisteerime väljaspool inimese ja kõige elava saatust.
On hämmastav, et üks vana naise kott võib olla samaaegselt nii isoleerituse kui läheduse leidmise vahend: absoluutne isoleeritus on osa meie olemasolust ja lähedus hajutab hirmu selle sioleerimise ees, kuigi ei muuda seda olematuks.
Niisama mõtteid:
Me ise loome kättesaadavate vahenditega oma turvalisuse. Ei ole olemas halba suhet, on vaid suhted, kus me peame võtma vastutuse oma elu ja oma õnnelikkuse eest. Mõnikord võib olla seda raske kanda. Peegelduse loovad meie minapildi ja kui peegeldus kaob, kaob koos sellega osa identiteedist. Seetõttu on inimeste kadumine meie elust nii traumeeriv - me peame ennast ise taaslooma.
Küsimused: kuidas ma turvalisust loon, kuidas võiksin seda paremini teha?
I.D. Yalom, "Armastuse väljaajamine ja muid hingeravi lugusid" 5, Vale laps suri"
Tähelepanekuid:
Miski ei anna hingeravis rohkem petlikku kindlustunnet, kui järsk kokkuvõte, eriti veel selline, milles on loetelu.
Objekti kaotus - vanema kaotus - isik, kes on kaasa aidanud inimese sisemaailma kujunemisele.
Projekti kaotus - lapse kaotus - kaob elu kujundav keskne põhimõte, mis on andnud vastused küsimustele miks ja kuidas elada.
Vanema või sõbra kaotus on sageli mineviku kaotus (keegi ei mäleta sama minevikku).
Piirisituatsiooni kogemus - pöördumatu kogemus, mis purustab illusiooni tahtepõhisest mööda eluspiraali tõusmisest. Elu lõplikkus ja tingimuslikkus väljendub enim lähedaste kaotuses.
Inimene peab kõigepealt õppima elamist koos elavatega, enne kui ta võib õppida elamist koos surnutega.
Pidage meeles, et te ei saa teha kogu tööd. Olge rahul sellega, kui te suudate patsiendil aidata mõista, mida tuleks teha, ning seejärel usaldage patsiendi oma soovi kasvada ja muutuda.
Küsimused endale: kas minu leinad on lõpetatud protsessid? Kas olen valmis leinas toetama klienti? Milliseid edasilükkamise tehnikaid olen ise kasutanud?
Miski ei anna hingeravis rohkem petlikku kindlustunnet, kui järsk kokkuvõte, eriti veel selline, milles on loetelu.
Objekti kaotus - vanema kaotus - isik, kes on kaasa aidanud inimese sisemaailma kujunemisele.
Projekti kaotus - lapse kaotus - kaob elu kujundav keskne põhimõte, mis on andnud vastused küsimustele miks ja kuidas elada.
Vanema või sõbra kaotus on sageli mineviku kaotus (keegi ei mäleta sama minevikku).
Piirisituatsiooni kogemus - pöördumatu kogemus, mis purustab illusiooni tahtepõhisest mööda eluspiraali tõusmisest. Elu lõplikkus ja tingimuslikkus väljendub enim lähedaste kaotuses.
Inimene peab kõigepealt õppima elamist koos elavatega, enne kui ta võib õppida elamist koos surnutega.
Pidage meeles, et te ei saa teha kogu tööd. Olge rahul sellega, kui te suudate patsiendil aidata mõista, mida tuleks teha, ning seejärel usaldage patsiendi oma soovi kasvada ja muutuda.
Küsimused endale: kas minu leinad on lõpetatud protsessid? Kas olen valmis leinas toetama klienti? Milliseid edasilükkamise tehnikaid olen ise kasutanud?
kolmapäev, 5. detsember 2018
I.D. Yalom, "Armastuse väljaajamine ja muid hingeravi lugusid" 4; Paks naine
Tähelepanekuid:
Ülekanne ja vastuülekanne. Kui ülekande all mõeldakse tundeid, mida klient kannab üle nõustajale, siis pöördnähtusena vastuülekandes kannab terapeut oma irratsionaalsed tunded üle kliendile. Pehmes vormis võib vastuülekanne end peita igas nõustamisjuhtumis.
Vastuülekanne on suur väljakutse ja eeldab teadlikkust iseendast.
Ravib terapeudi ja kliendi vaheline suhe, mille eeltingimused on: positiivne tingimusteta tähelepanu, aktsepteerimine vähimagi hukkamõistuta, ehtne osavõtlikkus, empaatiale tuginev arusaamine.
Nõustamise sisu on see, millest räägitakse ja protsess see, kuidas seda tehakse.
Eelnevalt määratud lõpptähtaeg muudab sageli ravi tõhusamaks.
Üks psühhoteraapia põhitõdesid on see, et tunded, mis ühel inimesel on teise vastu, saavad teisele alati kuidagi teatavaks, kui mitte sõnade kaudu, siis mõnel muul viisil.
Ravitöö lõpu lähenemisel esineb alati ajutisi tagasilangemisi.
Ravitöös ei lahendata mitte kunagi ühtki küsimust ära üks kord ja igaveseks.
Niisama mõtteid:
Minu ümber on alati olnud kaaluprobleemidega inimesed. Enamasti on nad oma madalat enesehinnangut seostanud just kehakaaluga, kuigi põhjus kaalutõusuks vajaks tähelepanu. Põhjus ise jääb nähtamatuks. Umbes nagu külmetusele järgneb nohu. Nohu on näha, külmetust mitte. Selles loos oli põhjus leinaprotsess, reaalselt võivad need olla väga erinevad põhjused..
Küsimused iseendale: kas ja mida ma kompenseerin toiduga/toidu vältimisega? Miks ma unustan süüa ja juua? Kuivõrd ma olen ise sõltuv oma muutustest oma kehas (mitte ainult kaal). Kas mul on lõpetamata leinasid?
Ülekanne ja vastuülekanne. Kui ülekande all mõeldakse tundeid, mida klient kannab üle nõustajale, siis pöördnähtusena vastuülekandes kannab terapeut oma irratsionaalsed tunded üle kliendile. Pehmes vormis võib vastuülekanne end peita igas nõustamisjuhtumis.
Vastuülekanne on suur väljakutse ja eeldab teadlikkust iseendast.
Ravib terapeudi ja kliendi vaheline suhe, mille eeltingimused on: positiivne tingimusteta tähelepanu, aktsepteerimine vähimagi hukkamõistuta, ehtne osavõtlikkus, empaatiale tuginev arusaamine.
Nõustamise sisu on see, millest räägitakse ja protsess see, kuidas seda tehakse.
Eelnevalt määratud lõpptähtaeg muudab sageli ravi tõhusamaks.
Üks psühhoteraapia põhitõdesid on see, et tunded, mis ühel inimesel on teise vastu, saavad teisele alati kuidagi teatavaks, kui mitte sõnade kaudu, siis mõnel muul viisil.
Ravitöö lõpu lähenemisel esineb alati ajutisi tagasilangemisi.
Ravitöös ei lahendata mitte kunagi ühtki küsimust ära üks kord ja igaveseks.
Niisama mõtteid:
Minu ümber on alati olnud kaaluprobleemidega inimesed. Enamasti on nad oma madalat enesehinnangut seostanud just kehakaaluga, kuigi põhjus kaalutõusuks vajaks tähelepanu. Põhjus ise jääb nähtamatuks. Umbes nagu külmetusele järgneb nohu. Nohu on näha, külmetust mitte. Selles loos oli põhjus leinaprotsess, reaalselt võivad need olla väga erinevad põhjused..
Küsimused iseendale: kas ja mida ma kompenseerin toiduga/toidu vältimisega? Miks ma unustan süüa ja juua? Kuivõrd ma olen ise sõltuv oma muutustest oma kehas (mitte ainult kaal). Kas mul on lõpetamata leinasid?
I.D. Yalom, "Armastuse väljaajamine ja muid hingeravi lugusid" 3, Kui vägistamine oleks seaduslik
Tähelepanekud:
Kui isiklik valukogemus on läbi töötamata, siis grupijuhina ei saa seda gruppi tuua. Lõpuni käidud protsessi saab kasutada, kui see eelnevalt hästi läbi mõelda.
Kogemused, kus nõustamine on ebaõnnestunud, on kasulikud kogemused. Analüüsiks hea materjal, samuti väljakutse, kuidas lappama läinud olukord siiski kliendi kasuks pöörata.
Ka traditsioonilises meditsiinis (vähemalt Stanfordis) kasutatakse meditatsiooni ja visualiseerimist võitluses vähiga, et toetada allopaatilist ravi.
Nõustaja peab iseeenda jaoks läbi mõtlema, kui kaugele ta on valmis minema: kas vähihaige puhul surmani, st toetatud surmani.
Igaüks loob rühmas samasuguse sotsiaalse maailma nagu on ta päris elus. See, kuidas me loome keskkonda rühmas, peegeldab viis, kuidas me suhtume ellu.
Kiita järele olukorras, kus klient ei näe reaalsust, on julm.
Selle, kuidas inimene suhtub surma, määrab suuresti tema vanemate eeskuju.
Rühmateraapia on eelkõige inimestevaheline suhtlus, individuaalteraapia - sisemine suhtlus.
Küsimused iseendale:
Seksuaalsus kui vahend eemaldumiseks probleemidest? Asendusmõtlemine?
Surmahirmu ja seksuaalsuse seos?
Kui isiklik valukogemus on läbi töötamata, siis grupijuhina ei saa seda gruppi tuua. Lõpuni käidud protsessi saab kasutada, kui see eelnevalt hästi läbi mõelda.
Kogemused, kus nõustamine on ebaõnnestunud, on kasulikud kogemused. Analüüsiks hea materjal, samuti väljakutse, kuidas lappama läinud olukord siiski kliendi kasuks pöörata.
Ka traditsioonilises meditsiinis (vähemalt Stanfordis) kasutatakse meditatsiooni ja visualiseerimist võitluses vähiga, et toetada allopaatilist ravi.
Nõustaja peab iseeenda jaoks läbi mõtlema, kui kaugele ta on valmis minema: kas vähihaige puhul surmani, st toetatud surmani.
Igaüks loob rühmas samasuguse sotsiaalse maailma nagu on ta päris elus. See, kuidas me loome keskkonda rühmas, peegeldab viis, kuidas me suhtume ellu.
Kiita järele olukorras, kus klient ei näe reaalsust, on julm.
Selle, kuidas inimene suhtub surma, määrab suuresti tema vanemate eeskuju.
Rühmateraapia on eelkõige inimestevaheline suhtlus, individuaalteraapia - sisemine suhtlus.
Küsimused iseendale:
Seksuaalsus kui vahend eemaldumiseks probleemidest? Asendusmõtlemine?
Surmahirmu ja seksuaalsuse seos?
I.D. Yalom, "Armastuse väljaajamine ja muid hingeravi lugusid" 2; Thelma lugu
Niisama mõtteidud...
Õigupoolest on see väljamõeldud armastuse väljaajamise lugu. Selline illusioon armastusest võib olla kaitse vanaduse, üksinduse ja mille tahes hirmutava ees, mida reaalsuses elamine kaasa toob. Mõnikord on minevik turvalisem koht elamiseks.
Huvitav viis kokkuleppe sõlmimiseks, et nihutada enesetappu kaugemasse tulevikku.
Nietzsche: Viimane hüvitis surnutele - enam ei ole vaja surra. See on nüüd küll raamatust 😊
Minu isiklik arusaam on, et me tõmbame oma ellu inimesi, kel on sarnased vead või probleemid või ka head ja lahendused. Nõustajad, terapeudid jne ei saa tõmmata vaid üht tüüpi. Valida muidugi saab, teatud suuna vms. Siiski. Ja nüüd ma olen mõelnud juba mitu kuud, et mida on mul ühist uute inimestega, kes kuidagi mu ellu on sattunud. Ilmselt päris paljudel ei ole miskit, sest nad ei puuduta mind sügavalt, ainult riivavad. Aga need, kes puudutavad? Vastust täna ei ole. Küll aeg toob. Aga mõtlema ja kaaluma paneb ikka.
On tavaline, et kaks katkist inimest püüavad koos luua ühte tervet. Nad kujutavad ette, et sulandudes armastuses moodustub kaunis tervik. Tulemuseks on ikka kaks katkist inimest, kes kohanduvad partneri järgi. Mitte kaks tervet inimest, kelle suhtes väljendub duaalsus parimal moel. 😟
Thelma lugu oli minu jaoks eelkõige ideaalne kirjeldus kolmepoolsest suhtest, kus igal osalejal on teistest sõltumatud kogemused. Terapeut selle suhtegrupi nö välisvaatlejana saab lähtuda vaid kliendi vajadustest ja tema jagatud informatsioonist. Ühekülgne vaade aga ei pruugi anda võimalust olukorda õigesti hinnata. Mul muidugi on sada mõtet veel, aga küllap see lugu peab settima.
Tuletas meelde: naised, kes jäädes üksi (lahutus, surm) ei jää üksi. Nad elavad edasi illusoorses maailmas, kus partner on endiselt olemas. Vastutuse andmine partnerile on mugav, sest siis ei pea tegelema oma tegelike probleemidega, hirmudega.
Küsimused iseendale:
Kas ja millal ma olen sellist tehnikat kasutanud, kasvõi lühiajaliselt, aga just suhetes?
Kuidas üldse teada saada, milline on teise osapoole kogemus ühistes olukordades? See tähendab, ehk inimesed ei oskagi oma tegelikku tunnet ja mõtet sõnastada? Või ei julge?
Miks illusoorne armastus on rohkem kui enesearmastus?
Õigupoolest on see väljamõeldud armastuse väljaajamise lugu. Selline illusioon armastusest võib olla kaitse vanaduse, üksinduse ja mille tahes hirmutava ees, mida reaalsuses elamine kaasa toob. Mõnikord on minevik turvalisem koht elamiseks.
Huvitav viis kokkuleppe sõlmimiseks, et nihutada enesetappu kaugemasse tulevikku.
Nietzsche: Viimane hüvitis surnutele - enam ei ole vaja surra. See on nüüd küll raamatust 😊
Minu isiklik arusaam on, et me tõmbame oma ellu inimesi, kel on sarnased vead või probleemid või ka head ja lahendused. Nõustajad, terapeudid jne ei saa tõmmata vaid üht tüüpi. Valida muidugi saab, teatud suuna vms. Siiski. Ja nüüd ma olen mõelnud juba mitu kuud, et mida on mul ühist uute inimestega, kes kuidagi mu ellu on sattunud. Ilmselt päris paljudel ei ole miskit, sest nad ei puuduta mind sügavalt, ainult riivavad. Aga need, kes puudutavad? Vastust täna ei ole. Küll aeg toob. Aga mõtlema ja kaaluma paneb ikka.
On tavaline, et kaks katkist inimest püüavad koos luua ühte tervet. Nad kujutavad ette, et sulandudes armastuses moodustub kaunis tervik. Tulemuseks on ikka kaks katkist inimest, kes kohanduvad partneri järgi. Mitte kaks tervet inimest, kelle suhtes väljendub duaalsus parimal moel. 😟
Thelma lugu oli minu jaoks eelkõige ideaalne kirjeldus kolmepoolsest suhtest, kus igal osalejal on teistest sõltumatud kogemused. Terapeut selle suhtegrupi nö välisvaatlejana saab lähtuda vaid kliendi vajadustest ja tema jagatud informatsioonist. Ühekülgne vaade aga ei pruugi anda võimalust olukorda õigesti hinnata. Mul muidugi on sada mõtet veel, aga küllap see lugu peab settima.
Tuletas meelde: naised, kes jäädes üksi (lahutus, surm) ei jää üksi. Nad elavad edasi illusoorses maailmas, kus partner on endiselt olemas. Vastutuse andmine partnerile on mugav, sest siis ei pea tegelema oma tegelike probleemidega, hirmudega.
Küsimused iseendale:
Kas ja millal ma olen sellist tehnikat kasutanud, kasvõi lühiajaliselt, aga just suhetes?
Kuidas üldse teada saada, milline on teise osapoole kogemus ühistes olukordades? See tähendab, ehk inimesed ei oskagi oma tegelikku tunnet ja mõtet sõnastada? Või ei julge?
Miks illusoorne armastus on rohkem kui enesearmastus?
Irwin D. Yalom, "Armastuse väljaajamine ja muid hingeravi lugusid" 1
Osa minu kohustuslikust kirjandusest. Arusaamatul põhjusel lükkus lugemine aina edasi ja lõpuks viis mu raamatuni märkus, et üks lugudest annab häid vihjeid mulle tuttava inimese loo kohta. Tähtaeg ka läheneb, hirmutava kiirusega. Niisiis, kaks ühes: uued teadmised ja võimalus tõmmata elulisi paralleele.
Et ma olen avastanud endas kummalise võime samaaegselt mäletada ja mitte mäletada, siis teen märkmeid peaaegu kõige kohta, mis puudutab. Need võivad olla tsitaadid, mõtisklused või hoopiski raamatuvälised lood. Oluline on luua seoseid oma mälus, mitte teha sisukokkuvõtet.
Proloogist leitud mõtted:
Peamine kliiniline eeldus, millele autor rajas oma ravimeetodi: põhiängistus tekib inimese teadlikust või ebateadlikust soovist saada jagu elu karmidest faktidest, asjaoludest, mis meie eksistentsi puhul "on ette antud".
Neli etteantud asjaolu, mis on eriti psühhoteraapia seisukohast eriti asjakohased:
1. Meist igaühe ja kõikide meie armastatud inimeste surma vältimatus. Kaks tõhusat meetodit surmahirmu leevendamiseks, kaks uskumust või illusiooni:
✦ uskumine oma erilisusesse. Sisemine ressurss. Olen haavamatu, puutumatu - väljaspool üldiseid bioloogilisi ja elulisi seadusi; elu ün ülespoole kulgev spiraal.
✦uskumine lõplikku päästjasse. Väline ressurss. Olen valvatud ja kaitstud välise jõu poolt; religioon.
2. Vabadus teha oma eluga seda, mida tahame.Vabadus kui surma tõeline vastand; vabadus tähendab vastutust; iseenese loomise mõte sisaldab ängistust (igatseme struktuuri, kardame vabaduse piiramatust). Esimene otsustav samm teraapias - patsient võtab vastutuse. Vastutuse võtmine ei ole veel muutus, vajalik on tahteakt. Tahte kaudu kehtestatakse vabadust. tahtel on kaks etappi: soov, mis annab tõuke ja otsus, mis teeb teoks. Alternatiivid välistavad: jah toob kaasa ei.
3. Meie olemuslik üksindus. Inimestevaheline isolatsioon (puudulikud sotsiaalsed oskused; lähedust välistav isiksusetüüp); sisemine isolatsioon (osa isiksusest on eraldatud, nt, emotsiooni eraldamine sündmusest, isiksuse lõhestumine), eksistentsiaalne isolatsioon (eraldatust maailmas ja enesest, mis esineb kõigis suhetes; tulemuseks võib olla suhe kui kaitse isolatsiooni eest, sulandumine armumises vältimaks ängistust toob kaasa enese kaotamise).
4. Elul mis tahes tähenduse või mõtte selge puudumine.
Mõtestatus → väärtused → käitumine; vastus küsimusele miks annab ka vastuse küsimusele kuidas, elu mõtet tuleb otsida kaude; hingeravis ei leita elu mõtet, vähendadakse eksistentsiaalset ängi.
Isegi kui oled oma paadis üksi, on ikkagi südantsoojendav näha läheduse ulpimas teiste paatide tulesid.
Terapeudi eesmärk on eelkõige mõtestatuse tekitamine.
Vaatleja ja osaleja kaksikrollis on nii terapeut kui ka klient.
Suutlikkus taluda määramatust on terapeudi elukutse üks eeltingimusi.
See puudutus, milles on hingeravi tuum, on armastav, sügavalt inimlik kohtumine kahe inimese vahel, kellest ühel on suuremad raskused kui teisel.
Küsimused endale ja muud mõtted
Kas keegi on mulle või kas mina olen kellelegi juhtum, mitte sõber, teekaaslane vms, aga juhtum vaatluseks ja analüüsiks? Kas see on häiriv? Miks? Ühest küljest me ju nagunii õpime kogumstest, loome seoseid, analüüsime võimalusi ja tulemusi. Teisest küljest aga, millal saab elutervest kogemustest õppimisest teooriate paikapidavuse kontroll, katsetused, eetiliste piiride nihkumine?
Ma ei ole terapeut. Ma ei ole psühholoog. Ehk äratundmishetked on vaid inimlikkus, ei muud. Aga eetikale peaks mõtlema. Väärtuste põrkumised lõhuvad mind enim, sest ma tunnen ennast halvasti, kui ma ei saa aru, ei mõista, ei leia põhjuseid (mitte õigustusi). Osa minu vajadusest kontrollida oma elu väljendub põhjuste ja tagajärgede vahel seoste loomises. paraku on elu absoluutselt ettearvamatu ja see, mis minu elus on süsteemne, ei ole teise inimese elus enamat juhusest. Oh..
Et ma olen avastanud endas kummalise võime samaaegselt mäletada ja mitte mäletada, siis teen märkmeid peaaegu kõige kohta, mis puudutab. Need võivad olla tsitaadid, mõtisklused või hoopiski raamatuvälised lood. Oluline on luua seoseid oma mälus, mitte teha sisukokkuvõtet.
Proloogist leitud mõtted:
Peamine kliiniline eeldus, millele autor rajas oma ravimeetodi: põhiängistus tekib inimese teadlikust või ebateadlikust soovist saada jagu elu karmidest faktidest, asjaoludest, mis meie eksistentsi puhul "on ette antud".
Neli etteantud asjaolu, mis on eriti psühhoteraapia seisukohast eriti asjakohased:
1. Meist igaühe ja kõikide meie armastatud inimeste surma vältimatus. Kaks tõhusat meetodit surmahirmu leevendamiseks, kaks uskumust või illusiooni:
✦ uskumine oma erilisusesse. Sisemine ressurss. Olen haavamatu, puutumatu - väljaspool üldiseid bioloogilisi ja elulisi seadusi; elu ün ülespoole kulgev spiraal.
✦uskumine lõplikku päästjasse. Väline ressurss. Olen valvatud ja kaitstud välise jõu poolt; religioon.
2. Vabadus teha oma eluga seda, mida tahame.Vabadus kui surma tõeline vastand; vabadus tähendab vastutust; iseenese loomise mõte sisaldab ängistust (igatseme struktuuri, kardame vabaduse piiramatust). Esimene otsustav samm teraapias - patsient võtab vastutuse. Vastutuse võtmine ei ole veel muutus, vajalik on tahteakt. Tahte kaudu kehtestatakse vabadust. tahtel on kaks etappi: soov, mis annab tõuke ja otsus, mis teeb teoks. Alternatiivid välistavad: jah toob kaasa ei.
3. Meie olemuslik üksindus. Inimestevaheline isolatsioon (puudulikud sotsiaalsed oskused; lähedust välistav isiksusetüüp); sisemine isolatsioon (osa isiksusest on eraldatud, nt, emotsiooni eraldamine sündmusest, isiksuse lõhestumine), eksistentsiaalne isolatsioon (eraldatust maailmas ja enesest, mis esineb kõigis suhetes; tulemuseks võib olla suhe kui kaitse isolatsiooni eest, sulandumine armumises vältimaks ängistust toob kaasa enese kaotamise).
4. Elul mis tahes tähenduse või mõtte selge puudumine.
Mõtestatus → väärtused → käitumine; vastus küsimusele miks annab ka vastuse küsimusele kuidas, elu mõtet tuleb otsida kaude; hingeravis ei leita elu mõtet, vähendadakse eksistentsiaalset ängi.
Isegi kui oled oma paadis üksi, on ikkagi südantsoojendav näha läheduse ulpimas teiste paatide tulesid.
Terapeudi eesmärk on eelkõige mõtestatuse tekitamine.
Vaatleja ja osaleja kaksikrollis on nii terapeut kui ka klient.
Suutlikkus taluda määramatust on terapeudi elukutse üks eeltingimusi.
See puudutus, milles on hingeravi tuum, on armastav, sügavalt inimlik kohtumine kahe inimese vahel, kellest ühel on suuremad raskused kui teisel.
Küsimused endale ja muud mõtted
Kas keegi on mulle või kas mina olen kellelegi juhtum, mitte sõber, teekaaslane vms, aga juhtum vaatluseks ja analüüsiks? Kas see on häiriv? Miks? Ühest küljest me ju nagunii õpime kogumstest, loome seoseid, analüüsime võimalusi ja tulemusi. Teisest küljest aga, millal saab elutervest kogemustest õppimisest teooriate paikapidavuse kontroll, katsetused, eetiliste piiride nihkumine?
Ma ei ole terapeut. Ma ei ole psühholoog. Ehk äratundmishetked on vaid inimlikkus, ei muud. Aga eetikale peaks mõtlema. Väärtuste põrkumised lõhuvad mind enim, sest ma tunnen ennast halvasti, kui ma ei saa aru, ei mõista, ei leia põhjuseid (mitte õigustusi). Osa minu vajadusest kontrollida oma elu väljendub põhjuste ja tagajärgede vahel seoste loomises. paraku on elu absoluutselt ettearvamatu ja see, mis minu elus on süsteemne, ei ole teise inimese elus enamat juhusest. Oh..
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)