Tähelepanekuid:
Oluline on leida üles see, mis muudab enesetunde heaks, kuna sellega on ka määratletud, mis teeb selle halvaks.
Paranemine eeldab, et abistaja pole mitte imetegija, vaid et patsient on ise endale "ema ja isa", võtab vastutuse paranemise eest.
Teraapias läheb arvesse see, mida tehakse, mitte see, mida öeldakse. Võrdsuse loomine suhtes on tegu. Kui üks on ravija ja teine ravitav, siis on see ebavõrdne suhe, kus ravitav ei peagi vastutust võtma, sest on nö teenusel. Teenus peaks olema teisejärguline ja esmasel kohal siiski võrdne positsioon, kus suhtluses on kaks täiskasvanut.
Terapeudi ülesanne ei seisne selles, et asuda koos patsiendiga tegema arheoloogilisi kaevamisi. Ravib lähedus ja usalduslik suhe, ühine tegevus.
Mõtted: kas bipolaarsus on ka nagu kahe isiksuse sümbioos, kus on osapool on eufooriline ja teine depressiivne? Kas ei ole nii, et meis kõigis on mitmed alaisiksused, kes vastavalt võimalustele pead tõstavad?
Küsimus endale: mitu alaisiksust ma olen endas leidnud ja mis on need esile toonud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar