Tähelepanekuid:
Oluline on leida üles see, mis muudab enesetunde heaks, kuna sellega on ka määratletud, mis teeb selle halvaks.
Paranemine eeldab, et abistaja pole mitte imetegija, vaid et patsient on ise endale "ema ja isa", võtab vastutuse paranemise eest.
Teraapias läheb arvesse see, mida tehakse, mitte see, mida öeldakse. Võrdsuse loomine suhtes on tegu. Kui üks on ravija ja teine ravitav, siis on see ebavõrdne suhe, kus ravitav ei peagi vastutust võtma, sest on nö teenusel. Teenus peaks olema teisejärguline ja esmasel kohal siiski võrdne positsioon, kus suhtluses on kaks täiskasvanut.
Terapeudi ülesanne ei seisne selles, et asuda koos patsiendiga tegema arheoloogilisi kaevamisi. Ravib lähedus ja usalduslik suhe, ühine tegevus.
Mõtted: kas bipolaarsus on ka nagu kahe isiksuse sümbioos, kus on osapool on eufooriline ja teine depressiivne? Kas ei ole nii, et meis kõigis on mitmed alaisiksused, kes vastavalt võimalustele pead tõstavad?
Küsimus endale: mitu alaisiksust ma olen endas leidnud ja mis on need esile toonud?
reede, 28. detsember 2018
esmaspäev, 17. detsember 2018
I.D. Yalom, "Armastuse väljaajamine ja muid hingeravi lugusid" 9, Kolm avamata kirja.
Tähelepanekuid:
Hingamine ärevuse korral: sügavalt ja kiiresti, seejärel aina aegalsemalt kuni normaalse tasemeni, sissehingamisel õhk jahe, väljahingamisel iga hingetõmbega soojem.
Terapeudi liigne energilisus viib kliendi kohtlemiseni lapsena ja välistab võimaluse liikuda "selginemise"poole, selle asemel surub ta lihtsalt ennast peale.
Enesetapuvastane leping (suuline v kirjalik) on leping, milles patsient lubab kutsuda välja raviarsti, kui tunneb end olevat enesehävitusmeeleolus ja raviarst lubab lõpetada igasuguse ravi, kui patsient rikub lepingut enetapukatse tegemisega.
Mõtteid: meil kõigil on kalduvus ebameeldivaid tegevusi tulevikku lükata, kuid mõned arendavad sellest eluviisi, mis hävitab olevikku.
Küsimusi endale: piir pealesurumise ja mõistliku survestamise vahel on kus?
Hingamine ärevuse korral: sügavalt ja kiiresti, seejärel aina aegalsemalt kuni normaalse tasemeni, sissehingamisel õhk jahe, väljahingamisel iga hingetõmbega soojem.
Terapeudi liigne energilisus viib kliendi kohtlemiseni lapsena ja välistab võimaluse liikuda "selginemise"poole, selle asemel surub ta lihtsalt ennast peale.
Enesetapuvastane leping (suuline v kirjalik) on leping, milles patsient lubab kutsuda välja raviarsti, kui tunneb end olevat enesehävitusmeeleolus ja raviarst lubab lõpetada igasuguse ravi, kui patsient rikub lepingut enetapukatse tegemisega.
Mõtteid: meil kõigil on kalduvus ebameeldivaid tegevusi tulevikku lükata, kuid mõned arendavad sellest eluviisi, mis hävitab olevikku.
Küsimusi endale: piir pealesurumise ja mõistliku survestamise vahel on kus?
I.D. Yalom, "Armastuse väljaajamine ja muid hingeravi lugusid" 8, Kaks naeratust
Tähelepanekuid:
Kui häiriv on see, kui saame aru, et reaalsus on illusioon, parimal juhul mingi demokratiseerituf taju, mille aluseks on osavõtjate konsensus.
"Jah, aga"=abist keelduv kaebleja.
Teistest inimestest arusaamist takistab terve rida moonutavaid prismasid. Kõigepealt vaimupildi ja keele vaheline tõke: üleminek kujundist mõtteks ja mõttest keeleks on ohtlik. Teine põhjus on see, et me valime, mida endast räägime, mistõttu arusaamist mõjutab tervikliku ülevaate puudumine. Kolmas tõke on meis endis:me peame teise inimese poolt edastatud sõnumi tõlkima uuesti keelest vaimupilti ja on vähetõenäoline, et vastuvõtja kujund on samasugune kui saatja esmane vaimupilt.
Tõlkimise veale lisandub erapoolikuse viga: me pressime teisi tõlke käigus omaenese ettekujutustesse ja kujunditesse.
"Nad olid nagu kaks murtud tiivaga linnupoega, kes soovisid lennata, klammerdudes teise murtud tiivaga linnu külge. Kui inimene tajub endas tühjust, ei saa ta end kunagi ravida teise haavatud inimesega sulandumise kaudu. Vastupidi, kui kaks murtud tiivaga lindu moodustavad paari, saab sellest tulla ainult õnnetus. Mitte mingisugunegi kannatlikkus ei aita sellisel paaril lendu tõusta ja lõpuks tuleb nad teineteise küljest lahti kangutada ja kummagi vigastusi eraldi tohterdada."
Isegi kõige liberaalsem psühhiaatriline diagnostikasüsteem jääb ikkagi vägivallaks inimese olemuse vastu, sest niipea, kui hakkame inimest liigitama kategooriasse, jäävad kindlaks tegemata ja hoolitsemata osad, mis selle kategooria alla ei mahu.
Mõtteid:
Marie pidi õppima vahet tegema vajalikul ja mittevajalikul füüsilisel valul (vajalik=hoiatav): Samamoodi on ehk ka emotsionaalse valuga. On vajalik hingevalu, mis loob hoiatava mälestuse, et me ei kordaks vigu, ei astuks rütmiliselt rehadele. Ja on mittevajalik, mis tõenäoliselt seisneb loodud valukehas püsimises, möödunu aina uuesti elustamises, nagu võiks kahelda traumaatiliste sündmuste püsimises pikaajalises mälus.
Selle peatüki lõpuosas teeb autor kena kokkuvõtte ravimitööstuse ja ravikindlustuse mõjust psühhiaatrilistele seisukohtadele. Julge statement, igatahes, isegi üsna sõltumatut positsiooni arvestades.
Küsimused endale: kas mu valukehas on aspekte, mille külge klammerdumist ma pole märganud?
Kui häiriv on see, kui saame aru, et reaalsus on illusioon, parimal juhul mingi demokratiseerituf taju, mille aluseks on osavõtjate konsensus.
"Jah, aga"=abist keelduv kaebleja.
Teistest inimestest arusaamist takistab terve rida moonutavaid prismasid. Kõigepealt vaimupildi ja keele vaheline tõke: üleminek kujundist mõtteks ja mõttest keeleks on ohtlik. Teine põhjus on see, et me valime, mida endast räägime, mistõttu arusaamist mõjutab tervikliku ülevaate puudumine. Kolmas tõke on meis endis:me peame teise inimese poolt edastatud sõnumi tõlkima uuesti keelest vaimupilti ja on vähetõenäoline, et vastuvõtja kujund on samasugune kui saatja esmane vaimupilt.
Tõlkimise veale lisandub erapoolikuse viga: me pressime teisi tõlke käigus omaenese ettekujutustesse ja kujunditesse.
"Nad olid nagu kaks murtud tiivaga linnupoega, kes soovisid lennata, klammerdudes teise murtud tiivaga linnu külge. Kui inimene tajub endas tühjust, ei saa ta end kunagi ravida teise haavatud inimesega sulandumise kaudu. Vastupidi, kui kaks murtud tiivaga lindu moodustavad paari, saab sellest tulla ainult õnnetus. Mitte mingisugunegi kannatlikkus ei aita sellisel paaril lendu tõusta ja lõpuks tuleb nad teineteise küljest lahti kangutada ja kummagi vigastusi eraldi tohterdada."
Isegi kõige liberaalsem psühhiaatriline diagnostikasüsteem jääb ikkagi vägivallaks inimese olemuse vastu, sest niipea, kui hakkame inimest liigitama kategooriasse, jäävad kindlaks tegemata ja hoolitsemata osad, mis selle kategooria alla ei mahu.
Mõtteid:
Marie pidi õppima vahet tegema vajalikul ja mittevajalikul füüsilisel valul (vajalik=hoiatav): Samamoodi on ehk ka emotsionaalse valuga. On vajalik hingevalu, mis loob hoiatava mälestuse, et me ei kordaks vigu, ei astuks rütmiliselt rehadele. Ja on mittevajalik, mis tõenäoliselt seisneb loodud valukehas püsimises, möödunu aina uuesti elustamises, nagu võiks kahelda traumaatiliste sündmuste püsimises pikaajalises mälus.
Selle peatüki lõpuosas teeb autor kena kokkuvõtte ravimitööstuse ja ravikindlustuse mõjust psühhiaatrilistele seisukohtadele. Julge statement, igatahes, isegi üsna sõltumatut positsiooni arvestades.
Küsimused endale: kas mu valukehas on aspekte, mille külge klammerdumist ma pole märganud?
pühapäev, 9. detsember 2018
I.D. Yalom, "Armastuse väljaajamine ja muid hingeravi lugusid" 7, Ei, ära vagusi hea ööga kohtu!
Tähelepanekuid:
Minu arvates on hea hingeravi hea patsiendi korral oma sisult tõe otsimine.
Ärge võtke kunagi midagi ära, kui teil ei ole asemele pakkuda midagi paremat.
Uurimata elu ei ole väärt elamist. /Sokrates/
Kui te tunnete end olevat raskustes või kui teil on kaks vastuolus olevat tunnet, siis parim, mida te võite teha, on oma raskused avaldada või siis rääkida kliendile mõlemast tundest.
Endast ja oma probleemidest rääkimine võib anda klientidele teadmise, et me kõik oleme ainult inimesed, kõigil on probleemid.
Muud mõtted: vahel on tõde nii valus, et selle eest ongi arukas põgeneda. Lõpuks tuleb ikkagi kõik omal ajal või natukene hiljem. Vanad mehed ja noored naised... nojah, nii lihtsalt on, et ühed peavad katsetama, kas nende vahendid ikka veel toimivad ja teised, et mis nende vahenditel võib olla kõrgem väärtus.
Küsimised endale: mis loob väärika vananemise, millised väärtused, milline muster?
Minu arvates on hea hingeravi hea patsiendi korral oma sisult tõe otsimine.
Ärge võtke kunagi midagi ära, kui teil ei ole asemele pakkuda midagi paremat.
Uurimata elu ei ole väärt elamist. /Sokrates/
Kui te tunnete end olevat raskustes või kui teil on kaks vastuolus olevat tunnet, siis parim, mida te võite teha, on oma raskused avaldada või siis rääkida kliendile mõlemast tundest.
Endast ja oma probleemidest rääkimine võib anda klientidele teadmise, et me kõik oleme ainult inimesed, kõigil on probleemid.
Muud mõtted: vahel on tõde nii valus, et selle eest ongi arukas põgeneda. Lõpuks tuleb ikkagi kõik omal ajal või natukene hiljem. Vanad mehed ja noored naised... nojah, nii lihtsalt on, et ühed peavad katsetama, kas nende vahendid ikka veel toimivad ja teised, et mis nende vahenditel võib olla kõrgem väärtus.
Küsimised endale: mis loob väärika vananemise, millised väärtused, milline muster?
laupäev, 8. detsember 2018
I.D. Yalom, "Armastuse väljaajamine ja muid hingeravi lugusid" 6, Ma poleks kunagi arvanud, et see võib juhtuda minuga.
Tähelepanekud:
Pärast õnnetust või kallaletungi kaldub enamik inimesi nägema kõikjal ohtusid, nende ehmatuslävi on alanenud ja nad on ülemäära valvsad,
Irratsionaalne arusaam erilisusest on meie peamisi surma eitamise meetodeid. Uskumus, et oleme haavamatud, et ebameeldivad asjad nagu vananemine ja surm tabavad teisi, et me eksisteerime väljaspool inimese ja kõige elava saatust.
On hämmastav, et üks vana naise kott võib olla samaaegselt nii isoleerituse kui läheduse leidmise vahend: absoluutne isoleeritus on osa meie olemasolust ja lähedus hajutab hirmu selle sioleerimise ees, kuigi ei muuda seda olematuks.
Niisama mõtteid:
Me ise loome kättesaadavate vahenditega oma turvalisuse. Ei ole olemas halba suhet, on vaid suhted, kus me peame võtma vastutuse oma elu ja oma õnnelikkuse eest. Mõnikord võib olla seda raske kanda. Peegelduse loovad meie minapildi ja kui peegeldus kaob, kaob koos sellega osa identiteedist. Seetõttu on inimeste kadumine meie elust nii traumeeriv - me peame ennast ise taaslooma.
Küsimused: kuidas ma turvalisust loon, kuidas võiksin seda paremini teha?
Pärast õnnetust või kallaletungi kaldub enamik inimesi nägema kõikjal ohtusid, nende ehmatuslävi on alanenud ja nad on ülemäära valvsad,
Irratsionaalne arusaam erilisusest on meie peamisi surma eitamise meetodeid. Uskumus, et oleme haavamatud, et ebameeldivad asjad nagu vananemine ja surm tabavad teisi, et me eksisteerime väljaspool inimese ja kõige elava saatust.
On hämmastav, et üks vana naise kott võib olla samaaegselt nii isoleerituse kui läheduse leidmise vahend: absoluutne isoleeritus on osa meie olemasolust ja lähedus hajutab hirmu selle sioleerimise ees, kuigi ei muuda seda olematuks.
Niisama mõtteid:
Me ise loome kättesaadavate vahenditega oma turvalisuse. Ei ole olemas halba suhet, on vaid suhted, kus me peame võtma vastutuse oma elu ja oma õnnelikkuse eest. Mõnikord võib olla seda raske kanda. Peegelduse loovad meie minapildi ja kui peegeldus kaob, kaob koos sellega osa identiteedist. Seetõttu on inimeste kadumine meie elust nii traumeeriv - me peame ennast ise taaslooma.
Küsimused: kuidas ma turvalisust loon, kuidas võiksin seda paremini teha?
I.D. Yalom, "Armastuse väljaajamine ja muid hingeravi lugusid" 5, Vale laps suri"
Tähelepanekuid:
Miski ei anna hingeravis rohkem petlikku kindlustunnet, kui järsk kokkuvõte, eriti veel selline, milles on loetelu.
Objekti kaotus - vanema kaotus - isik, kes on kaasa aidanud inimese sisemaailma kujunemisele.
Projekti kaotus - lapse kaotus - kaob elu kujundav keskne põhimõte, mis on andnud vastused küsimustele miks ja kuidas elada.
Vanema või sõbra kaotus on sageli mineviku kaotus (keegi ei mäleta sama minevikku).
Piirisituatsiooni kogemus - pöördumatu kogemus, mis purustab illusiooni tahtepõhisest mööda eluspiraali tõusmisest. Elu lõplikkus ja tingimuslikkus väljendub enim lähedaste kaotuses.
Inimene peab kõigepealt õppima elamist koos elavatega, enne kui ta võib õppida elamist koos surnutega.
Pidage meeles, et te ei saa teha kogu tööd. Olge rahul sellega, kui te suudate patsiendil aidata mõista, mida tuleks teha, ning seejärel usaldage patsiendi oma soovi kasvada ja muutuda.
Küsimused endale: kas minu leinad on lõpetatud protsessid? Kas olen valmis leinas toetama klienti? Milliseid edasilükkamise tehnikaid olen ise kasutanud?
Miski ei anna hingeravis rohkem petlikku kindlustunnet, kui järsk kokkuvõte, eriti veel selline, milles on loetelu.
Objekti kaotus - vanema kaotus - isik, kes on kaasa aidanud inimese sisemaailma kujunemisele.
Projekti kaotus - lapse kaotus - kaob elu kujundav keskne põhimõte, mis on andnud vastused küsimustele miks ja kuidas elada.
Vanema või sõbra kaotus on sageli mineviku kaotus (keegi ei mäleta sama minevikku).
Piirisituatsiooni kogemus - pöördumatu kogemus, mis purustab illusiooni tahtepõhisest mööda eluspiraali tõusmisest. Elu lõplikkus ja tingimuslikkus väljendub enim lähedaste kaotuses.
Inimene peab kõigepealt õppima elamist koos elavatega, enne kui ta võib õppida elamist koos surnutega.
Pidage meeles, et te ei saa teha kogu tööd. Olge rahul sellega, kui te suudate patsiendil aidata mõista, mida tuleks teha, ning seejärel usaldage patsiendi oma soovi kasvada ja muutuda.
Küsimused endale: kas minu leinad on lõpetatud protsessid? Kas olen valmis leinas toetama klienti? Milliseid edasilükkamise tehnikaid olen ise kasutanud?
kolmapäev, 5. detsember 2018
I.D. Yalom, "Armastuse väljaajamine ja muid hingeravi lugusid" 4; Paks naine
Tähelepanekuid:
Ülekanne ja vastuülekanne. Kui ülekande all mõeldakse tundeid, mida klient kannab üle nõustajale, siis pöördnähtusena vastuülekandes kannab terapeut oma irratsionaalsed tunded üle kliendile. Pehmes vormis võib vastuülekanne end peita igas nõustamisjuhtumis.
Vastuülekanne on suur väljakutse ja eeldab teadlikkust iseendast.
Ravib terapeudi ja kliendi vaheline suhe, mille eeltingimused on: positiivne tingimusteta tähelepanu, aktsepteerimine vähimagi hukkamõistuta, ehtne osavõtlikkus, empaatiale tuginev arusaamine.
Nõustamise sisu on see, millest räägitakse ja protsess see, kuidas seda tehakse.
Eelnevalt määratud lõpptähtaeg muudab sageli ravi tõhusamaks.
Üks psühhoteraapia põhitõdesid on see, et tunded, mis ühel inimesel on teise vastu, saavad teisele alati kuidagi teatavaks, kui mitte sõnade kaudu, siis mõnel muul viisil.
Ravitöö lõpu lähenemisel esineb alati ajutisi tagasilangemisi.
Ravitöös ei lahendata mitte kunagi ühtki küsimust ära üks kord ja igaveseks.
Niisama mõtteid:
Minu ümber on alati olnud kaaluprobleemidega inimesed. Enamasti on nad oma madalat enesehinnangut seostanud just kehakaaluga, kuigi põhjus kaalutõusuks vajaks tähelepanu. Põhjus ise jääb nähtamatuks. Umbes nagu külmetusele järgneb nohu. Nohu on näha, külmetust mitte. Selles loos oli põhjus leinaprotsess, reaalselt võivad need olla väga erinevad põhjused..
Küsimused iseendale: kas ja mida ma kompenseerin toiduga/toidu vältimisega? Miks ma unustan süüa ja juua? Kuivõrd ma olen ise sõltuv oma muutustest oma kehas (mitte ainult kaal). Kas mul on lõpetamata leinasid?
Ülekanne ja vastuülekanne. Kui ülekande all mõeldakse tundeid, mida klient kannab üle nõustajale, siis pöördnähtusena vastuülekandes kannab terapeut oma irratsionaalsed tunded üle kliendile. Pehmes vormis võib vastuülekanne end peita igas nõustamisjuhtumis.
Vastuülekanne on suur väljakutse ja eeldab teadlikkust iseendast.
Ravib terapeudi ja kliendi vaheline suhe, mille eeltingimused on: positiivne tingimusteta tähelepanu, aktsepteerimine vähimagi hukkamõistuta, ehtne osavõtlikkus, empaatiale tuginev arusaamine.
Nõustamise sisu on see, millest räägitakse ja protsess see, kuidas seda tehakse.
Eelnevalt määratud lõpptähtaeg muudab sageli ravi tõhusamaks.
Üks psühhoteraapia põhitõdesid on see, et tunded, mis ühel inimesel on teise vastu, saavad teisele alati kuidagi teatavaks, kui mitte sõnade kaudu, siis mõnel muul viisil.
Ravitöö lõpu lähenemisel esineb alati ajutisi tagasilangemisi.
Ravitöös ei lahendata mitte kunagi ühtki küsimust ära üks kord ja igaveseks.
Niisama mõtteid:
Minu ümber on alati olnud kaaluprobleemidega inimesed. Enamasti on nad oma madalat enesehinnangut seostanud just kehakaaluga, kuigi põhjus kaalutõusuks vajaks tähelepanu. Põhjus ise jääb nähtamatuks. Umbes nagu külmetusele järgneb nohu. Nohu on näha, külmetust mitte. Selles loos oli põhjus leinaprotsess, reaalselt võivad need olla väga erinevad põhjused..
Küsimused iseendale: kas ja mida ma kompenseerin toiduga/toidu vältimisega? Miks ma unustan süüa ja juua? Kuivõrd ma olen ise sõltuv oma muutustest oma kehas (mitte ainult kaal). Kas mul on lõpetamata leinasid?
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)