Niisama mõtteidud...
Õigupoolest on see väljamõeldud armastuse väljaajamise lugu. Selline illusioon armastusest võib olla kaitse vanaduse, üksinduse ja mille tahes hirmutava ees, mida reaalsuses elamine kaasa toob. Mõnikord on minevik turvalisem koht elamiseks.
Huvitav viis kokkuleppe sõlmimiseks, et nihutada enesetappu kaugemasse tulevikku.
Nietzsche: Viimane hüvitis surnutele - enam ei ole vaja surra. See on nüüd küll raamatust 😊
Minu isiklik arusaam on, et me tõmbame oma ellu inimesi, kel on sarnased vead või probleemid või ka head ja lahendused. Nõustajad, terapeudid jne ei saa tõmmata vaid üht tüüpi. Valida muidugi saab, teatud suuna vms. Siiski. Ja nüüd ma olen mõelnud juba mitu kuud, et mida on mul ühist uute inimestega, kes kuidagi mu ellu on sattunud. Ilmselt päris paljudel ei ole miskit, sest nad ei puuduta mind sügavalt, ainult riivavad. Aga need, kes puudutavad? Vastust täna ei ole. Küll aeg toob. Aga mõtlema ja kaaluma paneb ikka.
On tavaline, et kaks katkist inimest püüavad koos luua ühte tervet. Nad kujutavad ette, et sulandudes armastuses moodustub kaunis tervik. Tulemuseks on ikka kaks katkist inimest, kes kohanduvad partneri järgi. Mitte kaks tervet inimest, kelle suhtes väljendub duaalsus parimal moel. 😟
Thelma lugu oli minu jaoks eelkõige ideaalne kirjeldus kolmepoolsest suhtest, kus igal osalejal on teistest sõltumatud kogemused. Terapeut selle suhtegrupi nö välisvaatlejana saab lähtuda vaid kliendi vajadustest ja tema jagatud informatsioonist. Ühekülgne vaade aga ei pruugi anda võimalust olukorda õigesti hinnata. Mul muidugi on sada mõtet veel, aga küllap see lugu peab settima.
Tuletas meelde: naised, kes jäädes üksi (lahutus, surm) ei jää üksi. Nad elavad edasi illusoorses maailmas, kus partner on endiselt olemas. Vastutuse andmine partnerile on mugav, sest siis ei pea tegelema oma tegelike probleemidega, hirmudega.
Küsimused iseendale:
Kas ja millal ma olen sellist tehnikat kasutanud, kasvõi lühiajaliselt, aga just suhetes?
Kuidas üldse teada saada, milline on teise osapoole kogemus ühistes olukordades? See tähendab, ehk inimesed ei oskagi oma tegelikku tunnet ja mõtet sõnastada? Või ei julge?
Miks illusoorne armastus on rohkem kui enesearmastus?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar